Kõnnid silmad maas

Sa kõnnid kogu aeg silmad maas

Ma üldse ei imesta kui üks päev taas
Avastad näe taevas vahel pilvine
Tihedamini siiski kaunilt sinine

Avastad majadel on korstnad peal

Ja ka kajakad on neil seltsilisteks seal

Musti kasse tänavat ületamas näed
Nende pärast vaevad õhtul oma pääd


Ka inimesi oma teel märkad siis
Mõnda sõpra kes muremõtted viiks
Ehk mõnda sugulastki näed
Kallistamiseks taskust välja võtad käed




Ent sina kõnnid ikka pilk maas
Ei huvita sind su ümbrus mitte üks raas
Kas otsid sealt munakividelt ehk penne
Või loodad et lamamas näed seal oma õnne




Või oled liiga arg et maailmale otsa vaadata
Loodad et leiad võimaluse otsast alata
Seda teha sa ei saa
Usu mind Ma ka




Ehk oled hoopis väga õnnetu
Ja ei taha et teised näeks su nuttu
Kui nii siis siiralt vabandan ja läen
Seal seismas silmad maas
ju vaid ennast näen

*

Kui ta öösel üles ärkab

luulerida peas tal tärkab.
Pärast pikka uneõudu
vaatab puu alt päiksetõusu.

Päiksetõus siis hajub ära.
Vaikib hommikune linnukoori kära.

Kaob ka siis see luuletaja,
sest varsti ärgata on vaja.

Aga päiksetõus see ärkab taas
mannaroosad hõlmad taevas.

(Juurus 01.07.10)
(05:00 hommikul)

Ma tänan

Isa käsi
paitas mu pead.
Küsis:
,,Laps, kas sa ka tead
miks olen siin,
kui sul on piin?
Miks tulen taas,
kui sul silmad maas?
Ma peatusin
Sa möödusid
Sa palvetad
Ma andestan
Ma palvetan
Sa andestad
Sa palvetad
Ma andestan
Ma palvetan
Sa andestad

Ma tänan..

Minu trepp

Minu oma trepp,
mis viib kõrgemale ja kõrgemale.
Oma õnne sepp
lendab kõrgemale ja kaugemale.

Need on sõnad,
mis saadavad mind mu teel.
Ent trepil on mõrad
vahest ka seal, kuhu pole jõudnudki veel.

 Mu selja taga
on jalajälgi mu enda tööst.
Ning ei maga
hing, kui midagi võtta saab veel ööst.

Ma ei peagi
nägema tervet treppi.
Ja ma ei teagi,
kas saangi tantsida trepil veel steppi.

Ühte ma tean.
Ma olen julge.
Ja ütlema pean,
et ühtki ust enda ees ma ei sulge.

Ja kui hoopis oma enda jäljed leida võin maast,
siis see on kui hea kingitus taevast.
Ma neist mööda ei jaluta.
Seisan hetkeks ja endamisi arutan,
mis head sai tehtud või mis huvitavat leitud.

Iga aste
on omamoodi huvitav ja uus.
Mul edasi minna palun laske
veel enne kui vaikivad laulud mu suus.

Viit minutit

Viit minutit,palun vaid sinult,

neid rõõme,oma lelu väikest.

Soovin lapsepõlve,mille röövisid minult.

Oma liivakasti,liiva soojendavat päikest.


Viis minutit,veel kiikuda aiakiigel,
mis nüüd nii väike ja vana.
Sest täiskasvanu elus,nii kiirel,
ma veel kiikuda ei taha.


Viis minutit kuluks vanale sõbrale,
kellest ammu pole kuulnud.
Sooviksin tunnistada siis temale:
,,Sust palju puudust olen tundnud".


Viit minutit,ei saa ma sinult.Seda palutut.
Sinult kes sa teed seda nõnda julmalt.
Riputad me lapsepõlve varna kui palitut.
Eks saan siis suureks.Niisama külmalt.

Välk ja Pauk

Välk ja Pauk meil täna külas.

Ei tea, kes neil küll tulla lubas.

Täna õhtul ei saa ma rahu,

sest Välk on kiuslik ja Paugu mürin pahur.

Ära minna neil pole üldse soovi.

Luiskavad, et teevad lauluproovi.

Mina nende muusikat ei mõika.

Üks vaid möirgab teine hõikab.

Ajavad mul kärbseid pähe.

Ära siit nad ei lähe.

Ütlevad, et neil aega pole vähe.

Tõusen püsti ja ise ära lähen.

Kuid oh imet, Välk see lahkus.

Paugu mürin järsku aihtus.

Nüüd on väljas täitsa pime.

Hea mõte oli see, mu lahkumine.

(22.08.10)
(Haapsalus)

Tegelikult...

TEGELIKULT..

Mind kasutatakse ära.

Mina ei mõtle midagi ise välja.

Mina ritta sean vaid sõnu.

Lood, naljad ja sõnumid on teiste lõbu.

Lood, need sünnivad elust.

Veerevad ja kasvavad noorest melust.

Jutustan neid edasi kui vanade tarkade mälestusi.

Enda teada jätan vaid mõttetusi.

Ei teagi, mis neist kõigist arvatakse või arvati.

Lõpu leiavad nad kõik ja alati.

Naljad, need lihtsalt juhtuvad.

Sõprade keskel sünnivad uued, kui vanad jahtuvad.

Ja siis, kui üle pika aja jälle näeme

ikka ja jälle kõvasti naerda saame.

Sõnumid need kõlavad Tuulest,

Vihmast ja Hingest, väiksest ja suurest.

Ja kui aastaaegade erinevad kuued end laotavad,

mu märkmikukaaned mulle end paotavad.

Enese sisse neil kõigil ma tulla luban.

Ent nendega elada pole 

ei kerge

ei mugav.

A*******

     See,
mis teid täna kokku liidab
Isa kõrges kiidab.


    Ta sõna teil' annab valgust-
näitab uue seikluse algust.


Nii halvas kui heas.
                                                           Nii südames kui peas.


                                                          Taevalael paar valget tuvi:
                                                      ,, Õnn on käes,see pole uni "


                                                   23.07.10


                                                          (Ranno ja Kristiina pulmadeks)

Minu tuba (sõpradele)

Seal luuletused vedelevad põrandal.
Paberikorvis kortsuspaberite virn.
Hunnik pliiatseid on peidus voodi all.
Kirjutuslaual poolnäritud pirn.
Ära palun sahtlitesse piilu.
Ja ära mu päevikut loe.
Sealt vahelt võid leida vana juustuviilu.
Sõber,mul häbi südamesse poeb.

27.06.10