Tegelikult...

TEGELIKULT..

Mind kasutatakse ära.

Mina ei mõtle midagi ise välja.

Mina ritta sean vaid sõnu.

Lood, naljad ja sõnumid on teiste lõbu.

Lood, need sünnivad elust.

Veerevad ja kasvavad noorest melust.

Jutustan neid edasi kui vanade tarkade mälestusi.

Enda teada jätan vaid mõttetusi.

Ei teagi, mis neist kõigist arvatakse või arvati.

Lõpu leiavad nad kõik ja alati.

Naljad, need lihtsalt juhtuvad.

Sõprade keskel sünnivad uued, kui vanad jahtuvad.

Ja siis, kui üle pika aja jälle näeme

ikka ja jälle kõvasti naerda saame.

Sõnumid need kõlavad Tuulest,

Vihmast ja Hingest, väiksest ja suurest.

Ja kui aastaaegade erinevad kuued end laotavad,

mu märkmikukaaned mulle end paotavad.

Enese sisse neil kõigil ma tulla luban.

Ent nendega elada pole 

ei kerge

ei mugav.