Viit minutit,palun vaid sinult,
neid rõõme,oma lelu väikest.
Soovin lapsepõlve,mille röövisid minult.
Oma liivakasti,liiva soojendavat päikest.Viis minutit,veel kiikuda aiakiigel,
mis nüüd nii väike ja vana.
Sest täiskasvanu elus,nii kiirel,
ma veel kiikuda ei taha.
Viis minutit kuluks vanale sõbrale,
kellest ammu pole kuulnud.
Sooviksin tunnistada siis temale:
,,Sust palju puudust olen tundnud".
Viit minutit,ei saa ma sinult.Seda palutut.
Sinult kes sa teed seda nõnda julmalt.
Riputad me lapsepõlve varna kui palitut.
Eks saan siis suureks.Niisama külmalt.
No comments:
Post a Comment